Üle vesihalli taeva
kulgeb sinu tee,
jätad maha vaeva
ja läed kaugele.
Sinna, kus ei ole muret,
kus võib olla hooleta
ja kuhu suvi tuleb
siis, kui siin on alles valge maa, valge maa.
Ei ma tea, kus ringi rändad
kuskil kaugel sa.
Üle mere lendad,
võin vaid aimata.
Mõnikord ma sinust mõtlen,
siis kui murelik on meel -
kas leiad üles kodu,
nii kuis alati on olnud ju see, on olnud see.
Ja kui tuleb kevad,
siis ootan sind ma taas.
Vaatan otse taeva,
et kas see oled sina
või sa ei tulegi või sa ei tulegi või sa ei tulegi?
Üle vesihalli taeva…
