Kord ühel päeval kui kurb oli meel
Ma istusin maha kesk kõnniteed
Ei andnud kellelegi teed
Kuni äkki seisis ees mul üks imeline mees
Ta oli ise väike ent habe oli ees
Mingi krutsifiks paistis ta karvade seest
Ja silmis tal helkis üks kahtlane leek
Ta küsis mult: “mis sa siin teed, kullake?”
Ma pahuralt vastasin: “soojendan teed”.
See peale ta lausus: “ära heida meelt.
Su paha tuju kaob kui lausud sõnad need,
Mis avaldan sulle sel tunnil veel!”
Nii öeldes pilgutas silma see mees
Ja laksutas salapäraselt keelt
Kui äkki kõik virvendas taga ja ees
See mees hüüdis valjusti: “hopa´pa-rei!”
Hopa'pa-rei!...
Sest ajast on möödas ju igavik pikk
Ja mehikest rohkem pole näinud keegi vist
Õnneks võlusõna meelde mul jäi
Kui häda on käes, hüüan: “hopa’ pa-rei!”
Mu tusatuju kaob lausa silmapilk
Ja silmade ees saab uueks kogu pilt
Seepärast nüüd soovitan teilegi vaid
Et hõisake valjusti: “hopa’ pa-rei!”
REF
